dr Birgit Poolamets

Hambaarstiks saamisest pole ma tegelikult kunagi osanud unistada, vastupidiselt väiksena olin ma hoopis see hirmunud laps, kes ei lasknud ootesaalis tooli küljest lahti ja toolis hammustasin hambaarstile veel näppu ka. Keskkoolis pidin aga mõtlema, kes minust siis tulevikus saab, ja kui kirja said: soov töötada inimestega, neid aidata, teha midagi praktilist ja loovat, siis oli justkui selge, et see ju ongi hambaarst. Oma praeguses töös pean eelkõige oluliseks selgitustööd, sest tihti leiab patsient just tänu sellele motivatsiooni ja seetõttu on vähem ka hirmu ja ärevust, mis tekib teadmatusest. Enda vastuvõtule ootan rõõmuga nii noori kui vanu.